Titaandiboriidi saab valmistada mitmesuguste meetoditega, sealhulgas (kuid mitte ainult) otsese sünteesi, boori termilise meetodi, sulaelektrolüüsi, metallikümblusmeetodi, süsiniktermomeetodi, isepaljuva kõrgtemperatuurse sünteesi (SHS), aurustamise-sadestamise meetodiga ja sooliga. - geeli meetod. Konkreetne sissejuhatus on järgmine: 12
Otsene sünteesimeetod: titaanipulber ja kõrge puhtusastmega booripulber ühendatakse otse kõrgel temperatuuril, et moodustada titaandiboriid. See meetod on kallis ja seda kasutatakse tavaliselt ainult laborites.
Borotermiline meetod: titaanoksiidil ja booripulbril lastakse reageerida kõrgemal temperatuuril, moodustades titaandiboriidi. Sellel meetodil on madalam reaktsioonitemperatuur, kuid tooraine puhtuse ja suhte nõuded on kõrgemad.
Sulamiselektrolüüsi meetod: titaanoksiidil lastakse sula elektrolüüsi tingimustes reageerida leelis- (või leelismuld-) metalli boraatide ja fluoriididega, moodustades titaandiboriidi.
Karbotermiline meetod: kasutades karbotermilist redutseerimismeetodit, kasutatakse süsinikku redutseeriva ainena, et reageerida kõrgel temperatuuril titaanoksiidiga, moodustades titaandiboriidi. See on tööstuslikus tootmises laialdaselt kasutatav meetod.
Isepaljuv kõrgtemperatuuriline süntees (SHS): see meetod kasutab redutseerijana magneesiumipulbrit, käivitab reaktsiooni läbi süüturi ja kasutab reaktsioonist vabanevat soojust sünteesi lõpuleviimiseks. Selle meetodiga toodetud titaandiboriidi osakeste suurus on väike, kuid sellel on tehnilisi raskusi.
Aurusadestamise meetod ja sool-geelmeetod: need kaks meetodit kasutavad titaandiboriidi valmistamiseks keemiliste reaktsioonide ja geelistumisprotsesside kaudu lähteolekuna vastavalt gaasifaasi ja sooli olekut. Need kaks meetodit sobivad üldiselt laboratoorseks ettevalmistamiseks.
Nendel meetoditel on oma eelised ja puudused. Millist meetodit valida, sõltub toote nõutavast puhtusest, tootmiskuludest ning toote osakeste suuruse ja morfoloogia erinõuetest.